Üpris lai ja keeruline teema, millest kirjutada. Proovib siiski. Tähelepanu, tegemist on isikliku arvamusega. Kuigi reisil on tekkinud mõned muljed ja kogemused, ei ole need kindlasti ammendavad, palju asju võivad olla tähelepanuta või valesti mõistetud. Ka ei taha kirjutada liiga pikka juttu, seega jäävad pikemad seletused seekord välja.
Palju on üldse maoorisid ja valgeid täna?
Uusmeremaalasi on kokku üle 5 miljoni, kellest 68% on pakehad ehk euroopa päritolu uusmeremaalased. Maoorisid on 18% ehk umbes miljon. Sama palju on ka aasia päritolu inimesi, u10% on pasifika päritolu (teistelt vaikse ookeani saartelt).
Rahumeelselt koos
Igapäevasel tasandil tunduvad suhted maooride ja pakehade vahel rahulikud ja stressivabad. Kõik näivad sõbralikud, suhtlevad omavahel ladusalt. Ei ole kohanud viltuvaatamist ega konflikte.
Piirkondades, kus on maoorisid palju, on kakskeelsed tänavasildid, kohanimed valdavalt maoorikeelsed, “Kia ora!” tervitus kõlab Aucklandis igal pool. Paljud pakehad alustavad ise juttu maooridest ja tunduvad neid toetavat.
Võrreldes Lõuna- ja Põhja-Ameerika indiaanlasi ja Austraalia aborigeene, on maooride kultuur neist kõigist elavam ja igapäevaellu põimitum. Reaalne elav kultuur, ühiskonna keskmes, mitte kuskile serva surutud.
Kas kõik on tõesti nii idülliline?
Vist lõpuni siiski mitte. Üle maa näha majapidamisi, mis lehvitavad maoori lippudega. Märk soovist olla erinev, oma erinevat tausta eksponeerida, mitte olla uusmeremaalane, vaid eelkõige maoori.
Näha on plakatit Te Tiriti kirjaga, mis on üleskutse austada Waitangi lepingut. Terve liikumine selle kohta, loe lähemalt siit, aga neid liikumisi on veel.
Rääkides maooridega kõlas mitu korda lause, et palju on maooride vastu suunatud rassismi. Eelkõige oldavat kadedad, et maooridele antakse soodustusi ja makstakse tagantjärele maade hõivamise eest õiglast hinda (näiteks müüdi lõunasaare lääneosa omal ajal valgetele 300 naela eest…).
Toimuvad meeleavaldused maoori kultuuri paremaks toetuseks ja edasiseks arenguks. Aktivistid on sodinud Cooki kuju ja Waitangi lepingu väljapanekut muuseumis. (Aga lahe on see, et muuseumis on sellele sodimisele ja protestile eradli väljapanek: konflikti ei peideta, vaid räägitakse sellest avalikult).
Lisaks näitab statistika, et maoorid on endiselt sotsiaalselt nõrgemas seisus rahvagrupp: suurem kuritegevus, töötus, madalam eluiga.
Nii et maoorid võitlevad oma õiguste eest edasi ja see tundub väga hea.
Maoori renessans
Maoori kultuuri olukord ei ole nii roosiline olnud alati kui praegu.
Pärast eurooplaste saabumist tabasid neid euroopa haigused, sõjad valgetega (sõditi muidugi meelsasti ka omavahel), maade kaotus. Maooride rahvaarv vähenes kümnetes kordades.
Ehkki 1840 sõlmiti Waitangi leping maooride ja brittide vahel, ei peetud sellest sageli kinni (just kohalikud valged olid huvitatud maade ja loodusvarade kätte saamisest).
20. sajandi alguseks oli järel vaid 50 000 inimest, kes pidas end maoorideks. 20. sajandi esimesel poolel valitses arusaam, et maoorid integreeritakse ühtsesse euroopalikku kultuuri. Üks kunstiteos, mis seda ajastut kommenteerib:
Keelt ei õpetatud, selle rääkimist tauniti. Kultuur oli kadumas. Näiteks üks u 60-70aastane maoori rääkis sellest nii: vanaisad rääkisid maoori keelt, isad ei rääkinud ja tema alustas uuesti õppimist alles 1980. aastatel.
Muutus toimus 1970ndatest alates, kui haritud maoorid alustasid maoori kultuuri taaselustamist. Asutati maoorikeelsed koolid, võeti vastu seadusi maooride kultuuri kaitseks. Keel õnnestus päästa ja ellu äratada.See maoori taassünni nimeline protsess kestab tänaseni.
Maoorid räägivad, et hetkel olla selles osas riigi tasandil tagasilöögid, et tuleb veel võidelda ja enda eest seista.
Te Tiriti ehk Waitangi leping
1840 sõlmitud Waitangi leping ehk Te Tiriti oli oluline ja unikaalne: määras maooride õiguse kultuurile, maale, andis Briti kroonile samas õiguse valitseda.
Ilmselt sõlmiti leping sellepärast, et inglased kartsid tugevaid maoorisid kui vastaseid.
Me ei tea ühtegi teist pärismaist rahvast, kellega oleks selline leping sõlmitud - ei Austraalia aborigeenidel, indiaanlastel pole midagi sarnast.
Leping on alus, millele toetuvad maooride nõudmised.
Ehkki siin on keelelisi ja juriidilisi tõlgendusi palju, tundub just selline kokkulepe kahe grupi vahel aluseks, millele on saanud ehitada toimiva mitmekultuurilise ühiskonna.
Eesti olukord on väga teistsugune, aga midagi oleks meil kindlasti ka Uus-Meremaa rahvussuhetest õppida. Kasvõi seda, et pingetest hoolimata saaks igapäevane suhtlemine ja ühiskondlik õhkkond olla palju pingevabam.
Kommentaarid
Postita kommentaar