Meie bussik otsustas reede õhtul kell viis labida nurka visata. Nimelt pöörasime just kämpingusse sisse, kui hakkas kostma imelikku vale häält. Õnneks olime kämpingus, kuid kahjuks oli reede õhtu ja teenindused samuti töö lõpetanud, linnast ära sõita aga ei julgenud.
Ei jäänudki muud üle, kui põhjalikult linna (vägev kuurortlinn uhkete saja-aasta vanuste puitehitistega, armsad kohvikud-restoranid, maa seest muudkui voolavad terviseveed, linnas purskab lõunapoolkera suurim geiser -Te Puia Pohutu - podisevad mudaaugud ja tossavad kraatrid) ja linnaümbruse matkarajaga tutvuda.
Puusõnajalgadest on lisandunud diksooniad.
Esmaspäeva hommikul kaheksast sõitsime häälitseva bussiga Toyota keskusesse ja saime aja kella üheks päeval. Ei suutnud aga käed rüpes istuda ning alustasime töökodade läbikammimist. Hakkas juba tunduma, et ei saagi, kõik olid väga hõivatud ja broneeritud. Jõudsime kvartalisse, kus olid rohkem maoori-inimeste töökodasid ning seal juba tuldi probleemi lähemalt vaatama ning hakati oma tuttavate juurde edasi suunama. Muudkui edasi ja edasi, kuni jõudsime ühe fidzilase töökojani. Tal aega oli, tuli kuulas ja arvas, et probleem on roolivõimendis (Alvar ka oli samale tulemusele jõudnud!), lubas paari tunniga korda teha ja nii läkski. Saime edasi kulgema hakata!
Valmis!
Pärast närvilist hommikupoolikut läksime juba tuttavasse külma-kuuma jõe supluskohta. Alvar on kui väike poisike võimsate maooride vahel!
Kommentaarid
Postita kommentaar