Viimastel päevadel oleme tegelenud põhiliselt matkamisega, kuna viibime Lõunasaare Lõuna-Alpide piirkonnas, kus üks National Park lõpeb ja teine algab ning loodus on lihtsalt võrratu, kuid karm. Mõned nädalad tagasi olevat siin olnud meeletu torm ja vihmasadu, mille tagajärgi on igal pool näha. Teed on kohati kinni, just parandatakse või on juba parandatud ja avatud, mägiojade sängides on olnud tunduvalt kõrgem veetase, metsa all vedeleb maas üksjagu oksi ja lehesodi, mudane maapind on äsja veest vabanenud.
Matk Upper Copland Valley´l. Rada viis mööda jõe kallast järsult üles ja siis jälle alla. See puusõnajalg on koos kaldaga vette kukkunud ning ootab oma edasist saatust.
Et üldse raja alguseni jõuda, oli vaja läbida rida jõgesid.
Muinasjutulised vihmametsad on täis sammaldunud puid ja sõnajalgu, liaane ning puusõnajalgu.
Ürgne endeemne okaspuu kõrge pisarviljak ehk kõrge kivijugapuu ehk kahikatea (Dacrycarpus dacrydioides) on Uus-Meremaal kõrgeim puu. Hetkel on kõrgeimaks 55 m isend. Eelistavad kasvada märjematel ja soisematel aladel. Viljadeks on oranži kuni punase lihaka seemnerüüga 5 mm suurused seemned, mida maoorid toiduks kasutasid.
Matk Fox Glacier`vaateni. Kui nüüd tähelepanelikult vaadata, paistab mägede vahel allapoole laskuv liustik. Ainulaadsed on siinsed rannikupoolsed liustikud selle poolest, et nad jõuavad välja rohelisse vihmametsa.
Franz Joseph´i liustik. Tore oli, et liustikke sai ise vaatama minna, küll kaugelt, aga ikkagi. Õhus sõelusid pidevalt edasi-tagasi helikopterid, kes turiste mäetippude kohale lennutasid, et oleks võimalik näha kõrgemaid lumiseid tippe ja liustikke pealtvaates. Meil ei tekkinud seda soovi.
Jõgesid on Uus-Meremaal väga palju, eriti mägede piirkonnas. Tihti on sillad ajaloolise moega ning jäetud samasse laiusesse, mis nad on algselt ehitatud. Ühelt poolt tulijad peavad teised läbi laskma.
Pimeduse saabudes õnnestus metsas jälle helendavaid ussikesi vaatamas käia.
Kommentaarid
Postita kommentaar