Oleme nüüdseks jõudnud Põhjasaarele, Cooki väin ületatud, Wellington seljataga ja suundume põhjapoole tagasi.
Teel on põnevust jagunud ja nalja saanud, panen lihtsalt mõned pildid.
Näiteks sõiduauto järel veetakse ka selliseid elamisi, päris majast see väga enam ei erinegi.
Oli mõnus ujumiskoht Wellingtoni lähedal.
Väike rongipeatus Tapaveras.
Kivistunud moa jälg Te Papa muuseumis.
Pojengikasvatusfarm. Tee ääres oli putka, kust juhatati edasi järgmisse putkasse, kust sai ise võtta ja raha jätta. Põllul oli juba õitsemine lõpufaasis, aga suurtes külmkambrites säilitatakse õisi kauem.
Kullapalaviku jälgedes.
Mõõda kõrgeid kuristikuservi viis rada kohta, kus kunagi kulda kaevandati, järele olid jäänud veel mõned rauast kolakad.
Läheduses oli ka kalmistu, kus surmavanuseks 40-50 aastat.
Pikk rippsild üle jõekuristiku.
Pannkoogimäed, suur turismiobjekt, aga oli võimas ka.
Alvar eksponeerib, kui hästi eristub tsüaatealehe alumine külg muust värvist. Maoorid kaustasid seda metsas rajamarkerina.
Te Papa muuseumis oli näitus esimesest maailmasõjast ja Gallipoli lahingust Türgis, kus austraallased ja uus-meremaalased võitlesid. Näitusel olid väljas hiiglaslikud ülireaalsed vahakujud.
Kommentaarid
Postita kommentaar