Oma inglise keelega saab Uus-Meremaal hästi hakkama, ehkki siin on omamoodi kiivi-hääldus. Õnneks sellega harjub.
Esimestel vestlustel tundus küll, et rääkija kõlab nagu inglise keelena, aga mitte sõnagi aru ei saa. Kõik sulas üheks joruks. Kui aga kõrva harjutasid ja uuesti, aeglasemalt öelda palusid, siis hakkas aru saama ja kohanesid aktsendiga. Ka kiivid küsisid meie jutu peale alguses “pardon”, tuli uuesti ja aeglasemalt öelda ja siis saadi aru.
Lõpuks oskasime õigema tempoga rääkida ja jutu alguses lihtsamad teemad-tervitused seada, mis aitavad aktsendiga kohaneda.
Võrreldes Šotimaa inglise keelega on kiwi-english ikka arusaadavam. Seal olime rohkem hädas.
Näide kiivikeelest: bussikule elektrijuhtme ostmisest Aucklandis.
Küsisime abivalmilt müüjalt, kas siin poes müüakse campervan charging cable’t. Ta vastas, et kahjuks ei ole, aga on kindlasti poes, mis on siinsamas, ümber nurga. Ja et poe nimi on “Matt and Dan’s”.
Tore, aitäh!
Otsime Google Mapsis. Jah, Matt ja Dan peavad täitsa campervani poodi, aga hoopis Christchurchis, Lõunasaarel, mitu tuhat kilomeetrit eemal. Lähedal ei tundu olevat. Küsime uuesti, et kuidas ikka poe nimi oli. Ikka “Matt and Dan's”, jah, siinsamas ümber nurga.
Ja ikka me ei leia.
Palume siis müüjal see nimi Googlesse kirjutada. Poe nimi on Mitre10.
Teine kiivikeele eripära on, et siin on palju maoori sõnu pikitud inglise keele hulka. Mõnikord on see sõna sulgudes tõlgitud, aga mõnikord ka mitte. Tulemuseks on segakeel, mis sarnaneb sellega, nagu venelased räägivad eestis: “Pokupaju tovar s käibemaksom”.
Sellise teksti näiteks väljapaneku kaaskiri Aucklandi kunstimuuseumist.
Muidu aga: mitu korda on kiita saadud, et “väga hea inglise keel”, ükskord isegi öeldi, et parem kui inglastel. (See käib Alvari kohta).
Kommentaarid
Postita kommentaar