Lõpetuseks

Iga asi saab ükskord otsa, nii sai otsa meie reis ning lõppeb ka blogi. Kaks kuud maailma kuklapoolel läksid nagu lennates (1. nov. 2024 - 3. jaan. 2025).

Ühest punktist teise kulgedes jooksis silme ees pidev dokumentaalfilm, mida vaadates hetkekski igav ei hakanud. Kokku sõitsime kämperväniga 38 päevaga maha 6041 km, mis teeb keskmiselt 160 km päevas. Eesmärk oligi võimalikult vähe uhada ning rohkem koha peal ringi vaadata. Mõnus oli ka Aucklandis pikemalt peatuda, algul sisse elada, muuseumites käia, ennast natuke kurssi viia ning pärast ringi kolamist maha rahuneda.

Tagantjärele mõeldes köitis Uus-Meremaal kõige rohkem loodus ning selle avastamine. See oli imekaunis, ürgne, kuid kohati karm ja ettearvamatu, samas aga kutsus enda rüppe. Kes vähegi armastab loodust, sel on saartel palju vaatamist.

Saared olid täis erinevas suuruses ja stiilis kämperväne, paljud renditud, kuid paljud isiklikud. Välimuselt meenutasid need suuri külmutuskappe, kõrgendatud ülaosaga olid sügavkülmaga kapid. Eriti naljakas oli pilt praamijärjekorras, sest kämprid paigutati ühte ritta ja kui siis laevale sõit lahti läks, läks lahti nagu külmkappide rongkäik.

Matkamine on moes nii turistide kui ka kohalike seas. Iga endast lugupidav pereisa võtab oma võsukesed ühes, seab sammud mõnda rahvusparki ning õpetab looduses hakkama saamist. Ja kel aega või tahtmist endal ei ole, on palju võimalusi, kuidas laps mõnele kursusele või retkele kirja panna ning lasta spetsialistidel matkatarkusi õpetada. 

Fotol on matkagrupp teismelisi poisse, kes hullasid hetkel kose all ning nende juhendajad istusid eemal mängu jälgides.

Matkatarvete poode on mitmeid ning neis müüdav kaup ei ole eksklusiivne kallis bränditoode eputamiseks, vaid korralik varustus looduses hakkama saamiseks. (Ei saa salata, langesime ka Macpaci ja Kathmandu võrku ning ostsime päris mitu mõnusat riietuseset ning jalavarju. Mõlemad firmad on Uus-Meremaal alguse saanud!)

Jõudu sai katsuda põnevatel matkaradadel, mida oli palju ja erinevate raskusastmetega. Üks naljakas sõna, mis kiivi keeles kasutusel on, on “tramping” ehk eesti keeles trampimine. Sõna peaks olema tulnud saksa keelest.

Kaartidele radade alguses on märgitud, kui pikk ja raske rada on, et saaks endale sobiva valida. Skaala algabki lihtsatest ning lõpeb päris rasketega, mis nõuavad juba korralikku füüsilist ettevalmistust. Nende vahele aga mahutub trampimise rada, kuhu meiegi aeg-ajalt sattusime ning ei kahetse, sest lihtsalt pika üles-alla jalutuskäiguga võrreldes oli neil põnevust palju rohkem.

Veel üks pilt fotosessioonilt "Anne&Alvar matkamas".



Kripeldama jäid hetkel kättesaamatuks osutunud mitmepäevased matkad mägedes, kus päeva lõpuks jõuti välja onnide ehk nn “huttideni”, kus söök ja ööbimisvarustus tuli seljas kaasa võtta ning teekond võis olla vägagi seikluslik. Imetabaseid vaateid ning nõiduslikku värvidemängu (rahva juttude ja fotode järgi) pakkusid teekonnad vulkaanide jalamitele ning kurude ületused.

Muidugi kohalike inimeste lahkust ja abivalmidust võiks samuti kirjeldada ülivõrdes! Alati tunti huvi, kust me oleme, küsiti, kas abi on vaja või lihtsalt alustati sõbralikku vestlust. Kui ei teatud, otsiti Eesti kaardilt üles ja tunti kaasa närvilise suure naabri pärast. 

Kämpingus olles ei olnud vaja kaua mõelda, kas tegemist on kohaliku või Saksa turistiga. Ja viimaseid oli palju. Sattusime Cooki väina ületades praamil nägema kiivi ja sakslase vahelist konflikti, mis tekkiski just viimaste ülbitsemise tõttu. Huvitav kokkusattumus oli ühel korral Uberiga sõites. Taksojuht oli Indiast pärit jutukas noormees, kes samuti uuris meie tausta. Kui kuulis, et Eestist, ütles, et tema onu oli mõnda aega Tallinnas restorani peakokana töötanud.

Mõlema saarega tutvumine andis väga hea ülevaatliku pildi, mis elu neil elatakse ja kui erinev on loodus. Eks blogis on sellest nii mõndagi üleval. Küll alati ei olnud lihtne õhtul pimedas postitust teha,  aga teades, et kodus takkajärgi ei tule sellest üldse midagi välja, oli vaja pingutada, et mingigi jälg maha jääks, kust hiljem otsida võimalik.

Meil oli ikka palju õnne ka, et kõik suuremate sekeldusteta möödus. Ei hakanud samal ajal purskama ükski vulkaan, ei juhtunud autoga suuremat äpardust. Vedas ilmaga, sest halvad olud muudavad mägedes liikumise võimatuks tihti ka suurematel maanteedel. Matkates nägime metsa all vaid suurte vihmasadude tagajärgi. Võimatuks oleks võinud saada Cooki väina ületus. Mõni aeg hiljem oli uudis, kuidas suured lained laevale tungisid ning mitmed autod tekil kobarasse kaldusid. Hetkel on praamiliiklus täiesti seiskunud, kuna lained on üle 4 m ning inimesed on juba päevi pidanud tuule vähenemist ootama.

Kultuuri mõttes eriliseks siiski aga teevad Uus-Meremaa mitte 150 aastat vanad stiilsed viktooriaaegsed hotellid-pangahooned ja kullakaevanduste riismed, vaid vaprad maoorid ja nende kultuur ning põlisrahva teadmised.

Tundub, et anglomaailm on mõistnud, mille abil saab saarte omapära rõhutada. Kogu suveniirindus ja reklaam ei saa maooridest üle ega ümber. Haka tants on saanud tänu spordivõistlustele (võistkond ei koosne sugugi ainult maooridest) maailmakuulsaks. Infotahvlitel tutvustatakse paikade ja objektide juures juba üsna tihti seda, mis kohas algselt oli, kuidas maoorid seal elasid, millega tegelesid, on lisatud mõni legend ning püstitatud maooride pühad kujud. 

Samas aga lisab briti kultuur edumeelsust, korrektsust, puhtust ning asjalikkust. Uus-Meremaal on kõrge elukvaliteedi tase ning korruptsioonitase üks maailma madalamatest. Esimesena maailmas kehtestati seal 1893. aastal kõikidele naistele valimisõigus ning 1894. aastal miinimumpalk.

Väga tahaks loota, et kaks kogukonda üksteist rohkem mõistaksid ja täiendaksid, sest mõlemil on olnud ja on edaspidigi üksteisele palju anda. 

Ei pruugi enam kaua aega minna, kui Uus-Meremaa nimi vahetub maoorikeelse Aotearoa vastu, mis tähendab tõlkes “Pika valge pilve maa” - just sellisena paistis saar 700 aastat tagasi esimestele polüneeslastele ning sama pilt avanes ka meile lennukiaknast alla vaadates.

Kia ora!