Ekvatoriaalne vihmamets Bukit Timah looduskaitsealal

Südalinnast 12km kaugusel endiselt majade vahel (maju on siin palju, sest kusagil peab see 4 miljonit elama) asub saareriigi ainuke vihmamets, mida kunagi pole raiutud. 164 hektari suurusel pindalal on liikide arv võrreldav kogu Põhja-Ameerikaga. Džungel on säilinud suhteliselt sellisena, nagu enne inglaste tulekut 1819 kogu saar oli. Kadunud on vaid suured imetajad, tiigrid, leopardid jt. 80-ndatel katkestati kiirtee ehitusega seoses ühendus teiste reservaatidega ning isoleeritus ja väike pindala on saanud saatuslikuks paljudele liikidele.



Metsa sisenedes oli tunne, nagu siseneks troopikamajja, fotokas udune, niiskus ja soojus korralik. Puudub ainult uks väljaminekuks. Suured puuhiiglased, liaanid ripnemas siit-sealt, sekka palmid, ka ogaliste  tüvedega rotangid, korralikult "kujundatud" epifüütide puud. Troopikaperenaised ainult pole viitsinud langenud lehti ja oksi kokku korjata. Tsikaadid häälitsevad, nagu oleksid sae käima tõmmanud, puude otsas krõbistavad oravad ja ahvid.




Vihmamets on koht, kuhu inimesed lisaks looduse nautimisele tulevad sportima. Teed viivad tiirutades üles mäkke. Pidev higivool on ilma erilist pingutust tegemata niigi karanteeritud, sellest aga ei piisa. Spordiriided seljas, kepp  ja veepudel käes, higirätik ümber kaela rühitakse tempokate sammudega tipu poole. Ja inimesi on palju.
Mäe tippu jõudes tehakse turistipilt


Ahv varastas kilekoti, kuid suureks pettumuseks polnud seal miskit maitsvat, vaid ainult käterätik
Hästi maitseb Põltsamaa taliõun
Olematu päikese vari

Kommentaarid