Ärkasime kell viis hommikul ja alustasime matka saare teisele kaldale. Juba siis oli üsna palav. Teekond kulges mägedest üles alla, avanesid imeilusad vaated. Kokku läbisime kümmekond kilomeetrit, tagasi jõudsime keskpäevaks.
Kord kulges tee heinpuude vahelt palavas päikeses,
siis põikas varjulisse vihmametsa,
siis jälle läbis kuivasid aromaatseid eukalüptisalusid.
Saarel elasid väga omapärased linnud. Juba enne paadisõitu hoiatati, et ärge ehmatage, kui kuulete saarel pimedas tüdrukute kiljumist, seda häält teevad linnud. Hääl oli tõesti kõike muud kui linnu hääl! Päeval nägime neid matkarajal. Nad ei põgenenud ära, vaid lasid kõhuli ja arvasid, et nüüd neid keegi ei näe. Vabalt oleks võinud neile peale astuda.
Teiselpool saart. Ranna ääres pole valge liiv vaid korallipuru.
Poolik kookos.
Ants leidis aegajalt kookoseid, toksis need katki ja kujutas ette, et on üksikul saarel.
Kommentaarid
Postita kommentaar