Bunya Mountains National Park

Kui Austraalia kliima oli niiskem, moodustasid araukaariad suure osa sealsetest metsadest. Nüüdseks on mandril vaid Queenslandis alles jäänud paar kasvukohta, üks neist on Bunya Mountains National Park. Bunya mäed on vanad vulkaanilise tekkega, moodustades erilise auraga saare ülejäänud lagedate ja kuivade tasandike vahel. Niiskes ning ümbritsevast sootuks jahedamas kliimas kasvab ürgne vihmamets.
Koha maagiline mõju ei jäänud märkamata juba aborigeenidele. Sadade kilomeetrite kauguselt tuldi kuumust ja kuivust trotsides mööda traditsioonilisi radu mägedesse kokku, et korjata maitsvaid ja toitvaid bunyade seemneid, pidada pidu, jutustada lugusid ja vahetada kaupa. Niiske mõnus mets vulisevate mägiojadega oli kui paradiis.
Eurooplaste sissetulekuga kordus, nagu kogu Austraalias, tavapärane käitumismuster. Aborigeenide liikumisteed lõigati ära, inimesed viidi mujale või tapeti, mägedes kasvavad suured puuhiiglased raiuti maha ning ehitati saeveskid puidu töötlemiseks.
Õnneks avastasid enne lõplikku puhastustööd ka sisserännanud, et paik on eriline ning kliima väga soodne puhkuseks ning tervisekosutuseks. 1908 tehtigi piirkonnast rahvuspark ning 1917 lõpetati igasugune tegevus metsa kallal.
Üle saja aasta on saanud mets rahus kasvada ning araukaariad on saavutanud taas hiiglaste mõõtmed.

Üle pika aja saime nautida mõnusat jahedat mägedes voolavat udu.

Bunyade kõrgus võib ulatuda 45 meetrini, autod on nende kõrval päris pisikesed.

Vihmametsa kohal kõrguvad koonuselised araukaariatipud.

  Noor bunya.

 Krobeline tüvi.

 Vihmamets üllatas teistegi põnevate puuhiiglastega.

Need aastaarvud on küll koos puuga suuremaks kasvanud, kuid ise jäänud samaks.

 

Kaljunukkadel kasvas orhidee Dendrobium speciosum.

Mäed on ümbritsetud lagedate tasandikega.

Metsa all varjus õitsesid alokaasiad

 Liaanide väändunud tüved.

 Austraalia Water Dragon.

 Kängurud sügasid ennast pidevalt, ilmselt ei andnud kirbud asu.