Esimesed muljed Santiagost

Vahetasime taas riiki, seekord lennukiga sõites. Pilvede vahelt vilksatasid Andide tipud.

Buenos Airesest lendab Santiagosse üle paari tunni, vahemaa 1400 km. Siin õnnestus kinni panna transpordivahend, millega nädala pärast maatuuri alustame, ning jaanuari algul tuleme Santiagosse tagasi. Ei pakutud sellist võimalust, et Argentinast võtad ja Tšiilisse jätad.

Elukohaks seekord pleiss 24-kordse maja üheksandal korrusel ning suhteliselt kesklinna lähedal. Aknast paistab madalam maja, mille katusele on veel majakesed ehitatud, Karlssonid vist - immigrandid Rootsist.

Käisime ka basseinivett proovimas, väga mõnus oli ujuda. Parempoolne bassein kuulub meie majale.

Linn tundub esmapilgul kaootiline nagu eelmisedki, lõunamaine möll ja tuututamine käib öö läbi. Tänavapildis on tunduvalt rohkem indiaani nägusid ning neegreid. Inimesed on sama sõbralikud kui Montevideos, Buenos Airese rahvas oli kuidagi väsinum, ülbem ja ükskõiksem. Ja kummalisel kombel oskavad nad kõige paremini inglise keelt.

Vahetasime raha. Uruguays jagasime summad, mis poeakendel olid,  30-ga ja Argentiinas 15-ga, siis Tšiilis tuleb jagada 700-ga. Kõikides riikides on peesod, aga omad peesod.

 Kohalik politsei - Carabinerosed.

Linna peaväljak on üks väga armas väljak:

Uhkete katedraalidega ümbritsetud väljakul kasvavad ligi 20m kõrgused Tšiili meepalmid (Jubaea chilensis), mis on istutatud sinna linna asutamise algusaastatel 350 aastat tagasi.

Üks pudelpuu on õitsema läinud.

Ja kuusepuul on marjad küljes.

 Peapostkontoris käib vilgas kaardisaatmistöö.

Ühes saalis olid kastitäied laste jõulusoovidega. Paljud inimesed tahtsid lastele rõõmu valmistada, lugesid kirjad läbi ning täitsid kellegi unistuse.

 Mägedest voolab alla jõgi, mille värvus on kohvi koorega.

 Hiigelsuur raudteejaam, mis nüüd on kasutusel kultuurikeskusena.