Otsustasime täna linnatransporti mitte kasutada ning jalutasime ringi oma Palermo piirkonnas.
Eile valitses tänavatel täielik kaos, kogu metroo oli õnnetuse pärast rivist väljas ning sõita tuli bussiga. Saime mingi valemiga linnasüdamesse ära nihverdatud, lootuses, et küll õhtuks kõik laabub. Aga tuhkagi. Kaheksa paiku olid kõik tänavad liiklusvahenditest pungil täis ning edasi liikumine toimus jalakäijate tempos.
Suutsime end kuidagi taas ühte bussi sisse suruda, Google maps soovitas just see liin valida, ka bussijuht müüs piletid just sinna, kuhu me küsisime. Tund tunni järel nõksus buss edasi, kuid millegipärast hakkas kodu veelgi kaugemale jääma. Alvari nägu läks aina rohelisemaks, sest jälgisime paralleelselt ka kaarti, oodates pidevalt, et buss nüüd lõpuks õige suuna võtab. Mingil hetkel aga läksid kõik maha ja oligi lõpp käes, olime jõudnud kodust kaugemale, kui enne sõitu alustades. Liiklus oli juba niipalju hõrenenud, et sõiduvahendid juba natuke liikusid. Ei jäänud muud üle, kui takso võtta ja koju ära sõita.
Bussijuhi koht on seestpoolt sisustatud nagu buduaar.
Segadus tänavatel.
Ainult tünjate tüvedega Ceibad ei lase ennast liiklusmöllust häirida.
Inimsabad bussidesse sisenemiseks.
Seepärast käisimegi täna oma piirkonnas, mida peetakse siin üheks põnevamaks.
Vanadesse koloniaalmajadesse on ülimoodsad ja peened kunstigaleriid, poekesed, parillad ja kohvikud sisse ehitatud, väga stiilsed ja mõnusad.
Valisime tänaõhtuseks söögikohaks sellise koha.
Ruudulise pluusiga indiaaniverd mees käis tähtsalt sisse-välja, tundus keegi bossidest olema.
Parillad on kohad, kus liha grillitakse. Selliseid on linnas palju, liha süüakse kilode viisi ja õhtul pärast kaheksat. Igal endast lugupidaval argentiinlasel on omal parilla kodus olemas. Katsetasime ka ühel õhtul ära ja tellisime kahe peale ühe portsu antrekooti. Toodi nii umbes poolekilone tükk, saime kõhud täis ja jäi veel ülegi, liha oli ülimaitsev, pehme ja mahlane, piisas aga tükiks ajaks.
Väga hästi saab siin hakkama vähese või üldse mitte liha söömisega. Tellisime saviahjus küpsetatud bataadi (see oli umbes kahe rusika suurune) ja kõrvitsavormi.
Eile valitses tänavatel täielik kaos, kogu metroo oli õnnetuse pärast rivist väljas ning sõita tuli bussiga. Saime mingi valemiga linnasüdamesse ära nihverdatud, lootuses, et küll õhtuks kõik laabub. Aga tuhkagi. Kaheksa paiku olid kõik tänavad liiklusvahenditest pungil täis ning edasi liikumine toimus jalakäijate tempos.
Suutsime end kuidagi taas ühte bussi sisse suruda, Google maps soovitas just see liin valida, ka bussijuht müüs piletid just sinna, kuhu me küsisime. Tund tunni järel nõksus buss edasi, kuid millegipärast hakkas kodu veelgi kaugemale jääma. Alvari nägu läks aina rohelisemaks, sest jälgisime paralleelselt ka kaarti, oodates pidevalt, et buss nüüd lõpuks õige suuna võtab. Mingil hetkel aga läksid kõik maha ja oligi lõpp käes, olime jõudnud kodust kaugemale, kui enne sõitu alustades. Liiklus oli juba niipalju hõrenenud, et sõiduvahendid juba natuke liikusid. Ei jäänud muud üle, kui takso võtta ja koju ära sõita.
Bussijuhi koht on seestpoolt sisustatud nagu buduaar.
Seepärast käisimegi täna oma piirkonnas, mida peetakse siin üheks põnevamaks.
Vanadesse koloniaalmajadesse on ülimoodsad ja peened kunstigaleriid, poekesed, parillad ja kohvikud sisse ehitatud, väga stiilsed ja mõnusad.
Valisime tänaõhtuseks söögikohaks sellise koha.
Toitu küpsetati ka suures saviahjus, mis meeste vahelt paistab, ning gaasipliidil.
Head isu!
Kommentaarid
Postita kommentaar