Tipp

Uruguays on eriti hästi lahendatud ettekandjale jootraha jätmise süsteem, Argentina kohta see aga ei kehti.
Nimelt küsib teenindaja arve toomisel, et kas klient soovib jätta ka 10% tippi (propina või el servicio). Kui klient soovib, lisab teenindaja selle arvele. Kui ei, siis ei lisa.

Süsteemi teeb mõnusaks:

- et teenindaja ise küsib. Sa ei pea aimama, et kas talle on vaja jätta või ei ole. Teema võetakse jutuks teenuse osutamise käigus ja see on eriti selge ja mugav.

- et tipi määr on määratud ja konkreetne. Pole mingit halli ala, et "see on ikka liiga vähe" või "ei-ei, sa jätsid liiga palju".

- et tippi saab lisada ka kaardiga makstes. Pole vaja sehkendada müntidega pimedas baaris, teha vahet kortsus 1000 ja 100 peesoste kupüüride vahel.

- et tippi jätmata peale keegi ei solvu ega võta isiklikult. Vist. Vähemalt üks ettekandja nii seletas. Olla normaalne, kui ütled, et ei, ma ei soovi 10% lisaks jätta. Proovisime mittejätmist ühes kohvikus, mingis rõõmurõngas need teenindajad selle peale ei olnud, aga midagi väga katki serviciota jätmine ei teinud. Noh, nad jätsid meie kohvi juurde suhkru toomata, meil oli ka põhjus seega olemas.

Sama süsteemi peaks ka Eestis juurutama, see sobiks meie läbipaistva, selge ja arusaadava kuvandiga. Tegelikult on see ju suisa skandaalne, et nii eeskujulikus e-riigis nagu Eesti ei saa veel tänaseni e-tippi jätta!