Vihmamets keset kõrbemaastikku

Üks esimesi loodusparke, kuhu sattusime, kannab nime Fray Jorge Rahvuspark. Asub see Vaikse ookeani ääres Talinay Kordiljeerides (üks rannikumäestiku osa Andidest) ning kuulub UNESCO biosfääri kaitsealade hulka. Suur osa pargist on kuiv ja ariidne poolkõrbemaastik, väikesel maa-alal mägedes aga kasvab niiske vihmamets, jäänuk ajast, kui viimane jääaeg polnud veel lõppenud. 

Üldine sademetehulk on seal kandis 100 mm aastas ehk siis olematu. Vajaliku niiskuse metsas tagab hoopis ookeanilt tõusev udulaam, millele indiaanlased on nimegi pannud: Camanchaca. 

Sellise nähtuse fenomeniks on ookeanilt tõusva niiske ja jaheda ning maa poolt tuleva kuuma ja kuiva õhu kokkupuude teatud kõrguses ning niiskuse kondenseerumine taimede lehtedel.
Vee osakesed on selles liiga peened, et vihmapiisaks muutuda, samas on õhk niiskusest paks. 

Piirkonnale lähenedes oli ookeani kohal moodustunud udumass hästi näha.

Kiirteelt pargi väravani viis kitsas üles-alla vonklev tolmutee, kokku 25 km, maastik kuiv ja kõrbeline.

Märk hoiatas languse eest.

Kaktused mäe taustal olid kui kirju sitsiriie.

Tšiili puiad tee ääres.

Häbelikud eeslid kodistasid mäenõlvadel, ju nad siis leidsid seal midagi suupoolist.

Tänapäeva gautšod - Lõuna-Ameerika kauboid.

Ja jõudsimegi vihmametsa. Tihnikusse viis korralik tee, muidu oleks sinna pääsemine olnud võimatu. Mets algas järsku ning lõppes järsku.

Ülisuurt õhuniiskust näitavad samblikekogumid puude lehtedel.

Sarmienta repens

Olivillo (Aextoxicon) on  üks vihmametsa puudest.

Mäe otsast oli hästi näha, kuidas rohelisem metsane osa algab teatud kõrgusest.

Edasi liikusime kõrbe ning läbisime mitmeid matkaradu. Teepeal toimetasid sisalikud ning kivide alt urgudest piilusid teegud. Pildil sisalik.

Tahtmine oli kõik kaktused üles pildistada.

Õis ning viljad.

Punane on parasiittaim kaktusel.

Maapind oli täis urgusid, hea, et jalgu ära ei murdnud.