Suhkrupea rahvuspark


(Parque National Pan de Azucar) asub samuti Vaikse ookeani ääres, Santiagost rohkem kui 1000 km põhja pool. 
Panamericanalt pööras sinna tolmutee, mis kohati oli üsna liivane ning liivavaale täis. 
Parki ei olnud lubatud kaasa võtta koduloomi. Seda keelaval sildil istusid ootevalmis raisakotkad, lootuses mõni priske lemmik endale saada, kui see siiski juhtub autos olema.
 Päris suhkrupeamägesid meil näha ei õnnestunud, kuid rannaliiva asemel oli küll rafineeritud peensuhkur.
Mäed olid vaid pooles ulatuses suhkrust tehtud.
Teede äärde jäi nii Tšiilis kui Argentinas väga palju Jumalaga suhtlemise kohti, neis toimetasid inimesed, süütasid küünlaid ning viisid andameid.

Mugavatel toolidel sai rahulikult mõtiskleda ning andestust paluda.
Sees olev staff oli äärmiselt kirju.
 Tegime pargis poolepäevase matka. Maastik oli väga karm ning palavus korralik, tegemist siiski kõrbega. Algul tähistasid matkarada kividest teepiirded.
Mingil hetkel aga rada kadus ning sattusime kanjonisse. 
Selgus, et 2015. aasta 24. ja 25. märtsil tabas piirkonda üleujutus. Külma õhu mass Antarktikast jõudis rohkem põhja poole kui tavaliselt ning põrkudes kokku niiske trooplise õhuga (El Niño), sadas maha seal, kus on juba mägedes lumevöönd (4000 m kõrgusel). 

Rohkele vihmale lisaks sulas ka lumi, suurenenud veehulk tormas suurel kiirusel mõõda kõva ja kuiva maapinda ookeani poole, rebides kaasa nii kive, kaktuseid kui liiva. Kõrbe maastik, mille muutuseid saab mõõta tuhandete aastatega, oli muutunud paari tunniga.

Niisiis oli kadunud matkarada, siiani aga oli veel suletud parki sisse tulev teine maantee, millest kohati kanjon moodustus.
Seda iseloomustas hästi infotahvel:

Kuivanud mudamass.
Esimesed elumärgid olid taas tekkinud.
 Selline märk hoiatas tulvavete eest, soovitatakse ronida kõrgemale kohale.
Rajal oli paar toredat putkat, kus oli võimalik väheke varju nautida, puhata ja vett juua.
Seinalt sai lugeda  infot indiaanlaste ning eelajaloolise kala kohta, kes selles piirkonnas kunagi elanud.
Kaktuseid kasvab pargi territooriumil üle 20 liigi, vihma puudumise kompenseerib jällegi ookeani-udu Camanchaca.
Pildile jäi Copiapoa cinerascens.


Foto kajutiaknast ehk läbi binokli.
Eulychnia saint-pieana


Copiapoa cinerea var columna alba


Sellest ei saanudki täpselt aru, kas ta oli loom või taim.

Kaktustega koos suutis sellises kliimas ellu jääda üks haruldane bromeelialine Deuterocohnia chrysantha.
Nagu näha, on kahjutuli taime kõvasti räsinud
ja selle sootuks tapnud.
Palju oli näha sodi. Kõrbes lendlesid tuules kilekotid ning vedeles muu praht. Inimesi üritatakse ümber kasvatada, et autoaknast iga rämps välja ei lendaks.
Pärast matka leidsime Panamericana äärest bensiinijaama ja söögikoha Aqua Verde, mis oli kui tõeline oaas keset tühja kõrbe, kus sadade kilomeetrite ulatuses polnud ühtegi maja. Sellised peatuspaigad on rekkameestele väga olulised mitte ainult auto ja enda tankimiseks, vaid ka korraks rooli tagant ära tulemiseks. Saime teada, et neil ei ole piiranguid roolis viibimiseks, st et kõik proovivad sõita niipalju kui jaksavad. Nägime tee ääres mitmeid kummuli autosid. 
Seinal mängis telekas. Uudistes näitas, et Tšiilis oli eelmisel päeval maavärin, õnneks jäi meist kaugemale.
Kaval jõuluvananägu tuletas meelde, et on esimene jõulupüha.

Kommentaarid