Maailma parim ehitis

Alvar leidis CNNist kogemata uudise, et äsja valiti 2024. aasta maailma parim uusehitis. 220 hoone hulgast ei võitnud auhinda mitte suured lennujaamad, pilvelõhkujad ega muuseumid, vaid Sydney äärelinnas Chippendale´is asuv tavaline kool, milles õpib 450 last.
Google ütles, et sinna on pool tundi sõitu metrooga. Mõeldud-tehtud, läksime Darlingtoni Public Schooli kohale.

Lasime värava taga kella, saime valvelauda ja proovisime end sisse rääkida. Algul oli vastuseks kindel ei, laste privaatsus. Veidi juttu veeretades, et kust me oleme ja kes nende tuttavatest kõik Tallinnas on käinud, hakkas õhkkond mahenema ja õppealajuhataja Cathy lasi meid sisse ning tegi pooletunnise privaattuuri. Palus küll veel pool tundi oodata, kuni lapsed tundi lähevad.

Ilmselt mängis suurt rolli ka see, et ütlesime, et meie minia (daughter in law - otsisime enne selle sõna sõnaraamatust üles!) on arhitekt ja talle pakuks ka kindlasti huvi sellisest objektist lähemalt teadasaamine.

Arhitektuuris määrasid ilme perforeeritud lainjad metallseinad, kust paistis sisse valgus ja puhus tuul, kostis laste mänguhääli, aga lapsi näha ei olnud. Teises osas olid saehambakujulised katused, kust valgus ruumidesse pääses. Hoone tundus mõnus, hubane, lihtne ja ilus.

Ehitati nii, et koolitöö ei katkenud, kaks aastat. Vana kool lammutati järk-järgult, aga täielikult.

Olime esimesed külalised, kes pärast auhinna võitmist kooli vaatama olid saabunud, uudis oli vaid neli päeva vana. Soovitasime neil sellisteks külalisteks valmistuda ja kiitsime, et meie peal harjutamine läks väga hästi.

Kooli territooriumil on korralik raudaed ümber, niisama kedagi sisse ei lasta. Väraval oli tore selgitus, mida mõni minut hilinemist aastas kokku teeb.